Vabane ohtlikest ainetest oma kodus - RIIDED

Ohtlikud ained on meie kodudes üldlevinud: enamik esemeid ja tooteid, mida me oma kodumajapidamises iga päev kasutame, on oma omadused saanud teatavate sünteetiliste ainete sisalduse ja lisamise tõttu.

Kahjuks on mõned neist ainetest ohtlikud ja kahjulikud meie tervisele ning keskkonnale. Me puutume kahjulike ainetega kokku iga päev, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse. See ei tähenda, et me kõik tingimata haigeks jääksime. Kuid mõned meist jäävad!
Tegelikult pole pikaajalise ja paljude erinevate kemikaalidega kokkupuute tagajärgi kuigi hästi uuritud, kuna metoodika on väga keeruline ja probleem on alles suhteliselt uus. Vastavad uuringud võtavad aega aastakümneid ja käsitlevad probleemi, mille puhul põhjuse ja tagajärje vahelist seost on väga raske näidata.

Arvatakse, et paljud neist ainetest põhjustavad vähki, allergiaid, viljakusprobleeme ning arenguhäireid imikutel ja lastel. Mõned ained, mille molekulaarstruktuur on hormoonidega nii sarnane, et meie keha võib neid valesti tõlgendada, võivad meie hormoonsüsteemi tasakaalust välja viia juba väga väikestes kogustes.

Teaduslike uuringute puudumise ja uute kemikaalide pideva väljatöötamise tõttu on riikide ja ELi seadusandlus kodanike kaitsmisel kahjulike ainetega kokkupuute eest praegu ajast maha jäänud. Seetõttu peame kodanike ja tarbijatena tegutsema meie ise! Peame nii palju kui võimalik vähendama potentsiaalselt ohtlike toodete ja materjalide kasutamist ning kokkupuudet nendega. Samuti peame andma märku, et soovime süsteemi muutmist ja mürkidevabu lahendusi. Esimene samm on teadlikuks saamine ja vabanemine ohtlikest ainetest meie kodudes.

Projekti NonHazCity (www.thinkbefore.eu) raames on välja töötatud juhend "Vabanege ohtlikest ainetest oma kodus". Projektimeeskonda kuuluvad partnerid erinevatest Läänemere-äärsetest riikidest. Projekt näitab võimalusi vähendada ohtlike ainete heitkoguseid Läänemerre ülesvoolu asuvatest allikatest: meie igapäevaelust kodudes ja töökohtadest linnas.

Esimene peatükk - Garderoob 


Esimene ülesanne on kontrollida, kas ja millistel riietel on ökomärgiseid. Ökomärgiste järgi tunneb ära tooted või teenused, mille keskkonnasõbralikkus on kontrollitud.
Uskuda tasub siiski vaid tunnustatud ökomärgiseid, sest tegelikult võib iga firma oma riietele panna juurde sildi "Green" või "Eco" vms, aga reaalsuses võib see tähendada nt seda, et firma proovib printides koopiapabereid kokku hoida või kasutab tehastes led-lampe või on nt mahepuuvilla osakaal kõigest 10%, aga värvitud ja töödeldud on seda samade mürkidega, mis kõiki teisi riideid.  

"Suurettevõtted panevad oma auru ju põhiliselt turundusosakonda. Palju odavam on ükata väike kopikas turundusse, kui hakata päriselt oma ärimudelit muutma." (Reet Aus, Eesti Loodus, november 2020)

Mõned Eestis enamlevinud ökomärgised.
Popp sõnapaar organic cotton võib tähendada näiteks seda, et puuvill on kasvatatud mahepõllumajanduse põhimõtetel, kuid see ei ütle midagi selle kohta, mida on puuvillaga edasi tehtud.

Mina olen juba pikka aega omale riideid kaltsukatest ostnud. Ja oh imet! Leidsin enda riiete hulgast ühe 100% villase pluusi, millel oli Põhjamaade luige märk peal!
Veel oli kapis 2 kiirmoeketi "organic cotton" kirja. Aga nagu me juba teame, siis midagi keskkonnasõbralikku see tegelikult ei tähenda.
Järgmise ülessandena vaatasin üle nii enda kui ka laste riiete koostised. 
Eelistada tuleks naturaalseid materjale (puuvill, lina, vill), sest esiteks on need nahale paremad, lasevad hingata ja ei aja higistama. Teiseks eraldub sünteetilisi riideid (polüester, elastaan, nailon, akrüül, polüuretaan) pestes maailmamerre mikroplasti. 

Minu riiete puhul on selgelt näha, et kõik riided, mis olen ostnud pärast paari aasta tagust Ruth Sotniku õmbluskoolitust, kus muuhulgas puudutati ka materjalide koostiste teemat, koosnevad naturaalsetest materjalidest. 
Enne ma lihtsalt ei taibanud riiete koostist vaadata....

Puuvill on küll naturaalne materjal, kuid selle kasvatamiseks kulub väga palju vett.
Ühe puuvillase T-särgi tootmiseks kulub 2700 liitrit vett. See on sama palju, kui üks inimene joob 900 päeva jooksul!

Ehk tegelikult ei ole puuvill keskkonnasõbralik lahendus. Reet Ausi sõnul peaks moetööstus loobuma puuvillast, mille kasutamine kulutab väga palju magevett ja naftapõhistest kiududest, mis tekitavad plastikreostust. Alternatiivina pakub ta lina, kanepi, bambuse, viskoosi kasutamist. 

Minu riided

Pildil parempoolne rida on plastkiududest, kas 100% plast või puuvillaga segamini. Siin on palju spordiriideid, mis enne Ruthi koolitust ostetud.

Keskmises reas on riided, millel silte ei ole ning ma ei saa öelda, mis materjalist riided tehtud on.

Vasakpoolses reas on riided, mis koosnevad naturaalsetest materjalidest. Suur enamus  on puuvillased riided. Siin reas on ka need riided, kus plastikkiu hulk on väike, kuni 5%.



Riietega, mis ripuvad oli kurvem seis. 5 koosnesid 100% puuvillast, linast või lyocellist (n-ö keskkonnasõbralik viskoos). Ülejäänud olid plastikkiudest. Mõned kleidid olid ka 100% viskoosist. 

Ilmselt olete märganud, et mõni riideese ajab palju higistama või mõni teine muutub jälle ruttu topiliseks. Üks ja ainuke põhjus on selles, et see riideese koosneb plastikkiududest (nt polüester).

Polüestri puhul tekib mul aga küsimus, kumb on keskkonnasõbralikum, kas plastikpudelitest tehtud fliis või nt 100% villane kampsun...Ilmselt tuleks siin toimida nii, et kui on suur soov fliisi osta (nt villane tekitab allergiat vms), siis lihtsalt eelistada ümbertöödeldud materjalist tehtud toodet.

Mis on viskoos?


Viskoosi puhul on muidugi tore see, et ta laguneb looduses täielikult.

Lasteriided

Lasteriiete puhul olen koostiseid suhteliselt rangelt jälginud. Näiteks Holgeri kappi sorteerides leidsin sealt ühed püksid, mis "Vabane ohtlikkest ainetest" juhendi järgi peaks välja praakima. Need olid naabripoisi käest saadud Mikey trükipildiga püksid. Trükitud motiivid võivad sisaldada kahjulikke aineid, näiteks mitmesuguseid plastifikaatoreid, PVCd või polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke (PAH). 
Holgeri riided on kõik saadud teiselt ringilt ehk ohtlikud kemikaalid on sealt suuremas osas juba välja pestud. 2 paari pükse ja mõned pluusid olen talle ise GOTS või OEKO-Tex sertifikaadiga puuvillatrikotaažist õmmelnud. Kangasahvris on suur valik ökomärgisega kangaid:) 
Ka Mia riided on kõik teiselt ringilt, aga kuna tema igat asja selga enam ei pane, siis on siin olukord vähe keerulisem:) Sorteerisin tema riided ka 3 gruppi.

Üleval on need, mille koostist ma ei tea, mis on Mia vanaema õmmeldud või siis kangajääkidest minu tehtud. 

All vasakul on need, mis on n-ö problemaatilised ehk siis plastikkiud või mürgiste trükipiltidega. Pererahu huvides jätsin sellest hunnikust alles 2 kleiti, seeliku ja hommikumantli. 

Paremal naturaalsetest kangastest ja ilma trükipiltidega riided. Ujumisriided ja õueriided

Ujumis- ja õueriietuse puhul tuleks otsida silte „PFOA-vaba“, „PFC-vaba“ ja „Fluorosüsivesinikuvaba“. PFC aineid, sh PFOAd, kasutatakse pindade vett- ja mustusthülgavaks muutmiseks (eriti õueriietuse impregneerimiseks) ning kõrvaltoimena võivad need kahjustada hormoonsüsteemi.

Vaatasin enda ja laste ujumisriided ja laste õuekombed üle ja mitte kuskil antud silte ei olnud:(

Küll aga on mõlemal lapsel villafliisist kombed. Mia kahjuks enda oma enam nõus selga panema ei ole...Võib-olla peaksin talle villafliisist jaki vaatama.

Mis edasi?

Vaadates enda riiete hulka, mis koosnevad tehiskiududest, siis tekib veidike ahastus küll. Esimese hooga võiks ju mõelda, et viin kõik polüester riided minema ja ostan uued naturaalsetest materjalidest asemele. Tegelikult ei ole see tänasel päeval hea lahendus, sest riideid ei suudeta ümber töödelda (maailmas töödeldakse ümber kõiges 1% riietest) ja need lõpetavad lihtsalt prügimäel. Ei tasu ka arvata, et vaesed Aafrika naised hakkavad meie vanu riideid kandma. Ei, sest maailm juba upub riietest.

Meie, eestlaste äravisatud kogused on meeletud! Uuskasutuskeskustesse üle riigi tuuakse iga kuu 60-70 tonni kasutatud riideid, mis tuleb kokku koguda, käsitsi sorteerida ja üle kontrollida. Otse edasimüügiks kõlbavad vaid vähesed ja enamik on lihtsalt prügi, millega pole midagi teha. Tõde on see, et kellelgi pole vaja kümnete tonnide jagu vanu riideid, mis Eestis iga kuu üle jääb, seega lõpetab tonnide viisi tekstiili oma maise tee... prügimägedel.
Vaata selleteemalist väga põnevat Laseri saadet.

Mina toimin nüüd järgmiselt:

  1. Ma ei osta riideid juurde! Keskkonnasõbralik on see, kes vähe tarbib!
  2. Annetan ära need KORRALIKUD riided, mida ma ei vaja, ei kanna. 
  3. Topilised, auklikud riided rebin katki ja kasutan tolmulappidena ja alles siis viskan olmeprügisse.
  4. Lastele õmblen või lasen Tuulelapsel õmmelda riided näiteks enda või Oliveri riietest.
  5. Lastele valin sellised riided, mis on tükipiltideta ja naturaalsetest materjalidest.
  6. Kui ostan, siis teiselt ringilt. Põhjuseid, miks osta riideid kasutatuna on väga palju. Loe täpsemalt minu blogipostitusest. Otsin ökomärgiseid ja süvenen toote koostisesse.
  7. (Kellele teise ringi kaup ei sobi, siis Suletudring blogis on hea ülevaade Eesti jätkusuutlikust moest.)


Eelmine
KATSE-pakendivaba nädal
Järgmine
Kes tekitab prügi?

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: